Blogiavarustesse jõuan viimasel ajal ikka eriti harva ja natuke paha tunne ka. Räägin siin natuke siis enda elus toimuvast. Nimelt saan juba natuke rohkem kui nädala pärast kohvrid pakkida, sest London Fashion Week ootab. Just nii! Teeme oma kursusega ühe elamusterohke reisi Suurbritanniasse. Päevakavad on tihedad ja ilmselt saame korraliku inspiratsioonisüsti järgnevateks kuudeks. See on ka minu esimene kord Londonis, saab põnev olema!

Paralleelselt sellega pean panema koolisiseselt kokku piisavalt tugeva portfoolio, et kandideerida mõnda välismaa kooli üheks semestriks õppeelamusi koguma. Samal ajal aga kool armu ei anna ja piitsutab täie hoobiga ning lisaks ka isiklikud projektid. Nii mööduvadki nädalad märkamatult ilma, et isegi korralikku nädalavahetust saaks pidada. 

Kuid tegelikult kõik see annab meeletus koguses uusi kogemusi ja kasvatab selga tugeva naha, vähemalt nii ma loodan! :)

Täna siis niipalju minust,

see yaa!

Täna peaks olema rahvakalendri järgi viimane aeg mil soovida HEAD UUT! Haa, ma jõudsin siiski õigeks ajaks, isegi kui see on 10 minutit enne päeva vahetust. Tegelikult ma ei tulnud siia üldse pikalt jutustama oma eelmisest aastast, kuid mõned kokkuvõtted siiski teeksin.

Aasta 2015 oli pööraseim minu elus. Nii palju uusi väljakutseid, tutvusi ja kogemusi. Õppisin niimõndagi enda kohta ja astusin ka eraelus sammu edasi. Oli tõuse ja mõõnu, kuid need kõik andsid minu elupagasisse ainult lisavärvingut juurde. Lisaks kõigele sain ka palju reisida. Olen aastaid unistanud reisimisest ja teen seda edaspidigi, et jõuda veel kõrgemale ja kaugemale. Unistused kipuvad ju teoks saama.

Olen tänulik kõigile, kes tegid 2015 aastast ühe sigalaheda aja minu elus! Nüüd tuleb aga uuesti gaasi anda ja uuele tiirule asuda.

Jõulupühade lõpueel jõuan ka oma soovidega pärale. 

Imeilusaid jõulupühi kallid lugejad!

Ise olen terve selle nädala ringi siblinud, olgu siis tegu  kinkide pakkimise või mõnusate jõulupidude seltsis jutustamisega. Meil peres on tavaliselt kombeks käia kahel jõulupeol(ema ja isa suguvõsa pool), niiet tegevust jätkub. Küll on tore kui on palju sugulasi! Ja ühtlasi pean ka mainima, et mulle nii väga meeldib kinke teha. See otsimine(idee olemasolul), pakkimine ja üleandmine on lihstalt nii rõõmupakkuv protsess. Alati soovin kõik inimesed jõulutundega üle kallata.

Kuidas aga Teie jõulud möödusid? Rohkelt kingipakikesi või olid kingituste rollis hoopis kallid sugulased?