Liisi Eesmaa:

Antonio:

Ülle Pohjanheimo:

Lõpuks ometi ka Kuldnõela postitus. Peab mainima, et kõik olid jällegi väga tugevad. Enda lemmikuks oli Liisi Eesmaa, kuid samas Antonio mehiste meestega kollektsiooni oli samuti hea ja huvitav vaadata. Eestis domineerivad moekunstis just naised ja juba sellepärast oli hea meel näha seal meest. Tegelikult mitte ainult niisama näha, vaid ka tema Kuldnõela omanikuks saamist nö tähistada. Seega palju õnne talle!

Ega Liisi Eesmaagi päris ilma auhinnata ei jäänud, tema krooniti publiku lemmikuks, mis on päris õiglane kui vaadata kui suurel hulgal ilusaid riideid ta lavalaudadele tõi.

Rääkides veel TFW-st üleüldiselt siis äge oli näha niii paljusid tuntud blogijaid päriselt. Lisaks veel muidugi ka niisama staare. Kahjuks mina nii julge inimene pole, kes ise läheks juttu rääkima, kuid nägemisrõõm valdas mind ikka.

Laupäevane päev möödus mul aga tormiliselt. Kõigepealt tavaline õmblusmaraton. Algselt tahtsin teha seeliku ja pluusi õhtuks, kuid lõpuks piirdusin ikkagi seelikuga ning pluusi valisin varem tehtud riiete seast. Ma ei tea miks on välja kujunenud nii, et suurematel moeüritustel kannan nö. enda loomingut. Võib-olla see ongi minu 'kaubamärk' siis. Igatahes lõpuks enne bussi välja minekut läks tavapäraselt kiireks ja jooksin mööda tube ringi nagu hullumeelne ning lõpuks bussipeatusse jõudes oli ahastus suur, kui avastasin, et olin pileti maha jätnud. Mis seal ikka, järjekordselt jooksusammudel koju ja siis uuesti bussipeatusse. Kuid ega vahemaadki väga lühikesed pole, sest tavaliselt liigun seda vahemaad umb 8 minutit. Igatahes vahepeal olin päris paanikas, sest ei teadnud, kas jõuan kohale õigeks ajaks ning saan hea koha gaala vaatamiseks/pildistamiseks. Õnneks lõppes kõik hästi ja sain enam-vähem sinna koha, kuhu soovisin. Kahju oli muidugi sellest, et peale suurt rapsimist ei jäänud mu lokkidest suurt midagi alles. Viimase lihvi andis veel peale gaalat kojuminek, kui sai trammi oodates mõnusat padukat nautida ilma vihmavarjuta.

Lõpetuseks veel õhtu outfit: