Olen kindlasti ennegi jutustanud, kuidas mulle meeldib aegajalt mööda metsatukka ringi roomata. Möödakäijatel võib ilmselt üpris huvitav vaatepilt olla, kui üks inimene lebab kuskil rohu või künka peal liikumatult ja siis mingi aja möödudes kähku püsti kargab, sest külm on liiga palju juba näpistama hakanud. Well that's me! Peab mainima, et härmatis on üks mu üks lemmik loodusnähtustest. See on nii habras, samas ilus, sätendav. Mul on muidugi ka jube kahju, et Pääsküla raba ei jõudnud külastada nende paari päeva jooksul, mil kõik jäiselt külmunud oli. Äkki tuleb veel võimalus sellel aastal?

Selle jutu lõpetuseks pean aga mainima, et ise ma külmaarmastaja ei ole. Need paar kraadi on juba olnud parajalt piinarikkad. Minust pole jopekandjat ja mantel ei saa mind ilmselt kunagi piisavalt palju kaitsta, nii jäängi ilmselt lõputult vinguma.. Kuigi tegelikult ei tohiks.. Või natuke ikka ;)