Vahetult enne jõule veel üks pisike(võisiiski mitte) reisipostitust Itaaliast. Järg on jõudnud kolmanda päevani, mis sai veedetud Milanost eemal, mägedes. Pean tunnistama, et kohalejõudmine oli paras katsumus. Alustades siis sellega, et sai joostud rongijaams edasi-tagasi 40 minutit ning lõpetades sellega, et läksime suvalise rongi peale mõttega ''saagu, mis saab''. Õnneks kõigi seikluste tulemusena saime rongilt rongile hüpata ja lõpuks jõudsimegi Como linna. 

Juba rongijaamast välja astudes oli vaade hämmastav. Mäed, mäed, mäed - pole kunagi nendega kokku puutunud ja ilmselt oli minu näoilme sellel hetkel hindamatu. Linn ise oli muidugi armas, kuid meie peatusime seal vaid hetke, et liikuda siis juba paadiga mööda järve ülespoole. Mõeldud, tehtud, viimasel hetkel paadilegi joostud. Ilmselt oli meie parim otsus. Lisamärkus: mägede veered on täis pisikesi linnakesi/külakesi, transpordivahendiks nende vahel on veetaksod/kiirpaadid/laevad jms. Ühe sellisega seilasimegi külade vahet ning väljuda otsusime Varennas.. See oli ideaalne, sest rongiliiklus Milanoga oli samuti olemas. Kuna küla asus mäe nõlval siis otsustasime matkata nii kõrgele kui võimalik enne pimeda saabumist.. Nii see läks ja nähti oli lummav! Metsikud oliivipuud, hurmaadega täidetud puud, sügisene värvigamma, mägised vaated, kitsad teed -  neid võikski jääda loetlema. See oli kindlasti üks ilusamaid päevi mu elus.